Kuidas algas

Ma just mingi päev jäin meenutama ja töökaaslasega rääkima kuidas ma sain töö endale. Algas sellest, et 2011a kevadel oli välispraktika. Mõtlesin, et peaks Wernerisse minema. Nähtud tehtud. Käisin kohapeal ja saingi praktikakoha. Esimene nädal tundus õudne. Pärast juba oli okey. Aga kuna mul oli aasta veel koolis siis oli tööst rääkimiseks vara. Aga 2012a kevadel oli jälle aeg välispraktikaka koht leida. Teadsin, et tahan kindlasti Wernerisse minna. Ning siis viimasel nädalal kui meie peakondiiter Õie andis praktikapäeviku mulle tagasi siis ma mainisin, et kui töölisi vaja siis ma tuleksin hea meelega (teadsin et nad laienevad ja kolivad ja otsivad töölisi). Noh, positiivset vastust mida soovisin ma ei saanud. Pigem oli see et "Ma panen su nime ja tel nr kirja, siiasamma teiste kandidaatide sekka". Nojah, fain. Ma loobusin ja plaanisin, et kui lõpupidu läbi, hakkan tööd otsima. Aga siis juhtus midagi head. Praktika lõpust oli möödas nädal. Oli teisipäev, ma olin just neljandas tunnis kui telefon heliseb, võõras nr. Läksin klassist välja ja võtsin vastu. ÕIE helistab.

Õie: "Notere Sandra. Räägi kuidas sul kooliga lood on? On palju tunde ja kuna lõpetad kooli?
Mina: "Mul on kooli jäänud veel 3.5 nädalat ning enne jaanipäeva lõpetamine. "
Õie: "Kui meil praktikal olid, siis sa ju said õhtuses vahetuses Enega ka olla, eks? "
Mina: "Jah, sain küll"
Õie: "Meil mure, et Enel tuleb 2nädalat puhkust, aga asendajat talle pole. Sa ju tahtsid meile tööle. Saad hakkama ju?"
Mina: "Ma usun, et saaks küll. Kunasest tal puhkus algab?"
Õie: "neljapäevast. Et nüüd täna ja homme saaksid siia tulla, kui Ene õhtul tööl ja vaatate põhiasjad üle ning siis neljaoäevast oled sa mul kaks nädalat siis üksi. Sobib?"
Mina: "Tuli küll väga äkki, aga saan hakkama"
Õie: "no super. Siis õhtul näeme, tule natukene enne 15:00"

Jah, see oligi reaalselt siis minu töövestlus: telefonitsi ja ülikiire.
Ma olin nii vaimustuses sellest. Hea küll, tegelikult jah, oli küll raske. Aga tehtud sai. Õiele sobis kõik ja nii ma jäingi sinna. Nüüd mai lõpus saabki mul 5a. Noo okey. Pea 3a olen ma lastega kodus olnud, kuid siiski. Mul ei ole plaanis mujale minna. Enne kui dekreeti jäin, siis ma olin kindel et siia ma tagasi ei tule. Selle peale ütleksin, et need olid küll ilmselg rasedahormoonid. :D
Ma tean, et ma saan öelda: "Ma armastan oma tööd!". Pühade ajal on raskem, kuid ega kõik ei peagi alati lihtne olema. Ma naudin oma tööd ja boonuseks on head kolleegid.
I Just Love What I Do!

Oih

Oleks ma natukene veel oodanud, oleks juba aasta möödas, kui siia üldse midagi kirjutasin. Okey. Vahepeal on nii palju juhtunud ja olnud ka, et pole lihtsalt juba viitsinudki kirjutada.
Igatahes lühiülevaade vahepealsest.
Sügisel hakkasime uuuesti harjutama lasteaiaga. Seekord läks paremini kui eelmine kevad. Poisid käivad lasteaias. On päris tublid. Harjutama hakkasime kohe septembri esimestel päevadel ning 16oktoober oli mul esimene tööpäev. Muidugi harjutamise vahepeal olime ka korra haiged ning kuna uusi lapsi oli nii palji siis läks ka aega. Aga tehtud ta sai. Hommikuti küll jäävad endiselt jonniga aeda, kuid samas see on max minut ja vaikus majas ja siis ükskõik et emmet enam pole seal.

Lasteaias :)

Nüüd veebruar on raske olnud. Täna terve selle kuu jooksul esimene tööpäev. 1.02 läksin poistele lõunast järgi kuna Rasmusel palavik ja köha. Tal läks kähku üle, kuid Kasparil tuli 4.02 39 palavik ja ta põdes seda kauem ka. Lõpuks kui poisid olid terved ning 13.02 helistasin arstile, et järgmine päev tööle ja lasteaeda minna siis jäin ma ise haigeks. Kõri oli paistes ning 13.02 õhtul käisingi kõrvakliiniku emos kus kirjutati antibiootikumid välja. Jee. Aga no mis sa teed. Elu on selline. :)

Natuke valuvaigisteid ja liigume edasi

Pühapäev oli küll nüüd äge. Kõik oli ilus ka kena. Härraga võtsime veel ühe lühikese heki maha, kuna see hakkas nii võssa kasvama ja oli nii laiali juba. Mõtlesime et võtame maha ning las hakkab uuesti kasvama. Lisaks on meil kodus veel Sabiina Kadakas, mille Härra niidukiga üle lasi, kuna ta oli nii suureks läinud. Aga kuna osad oksad jäid välja turritama, lõikasin hekikääridega ära need. Kuni ma vaikselt lõikasin, siis samal ajal Härra korjas oksi järjest käru peale, et need ära viia. Viimast kärutäit läks viima (poisid tahtsid ka temaga koos sõita), siis hakkasin poiste asju õue pealt kokku korjama. Ja kui mingi hetk hakkasin vaikselt püsti tulema, lõi selga selline lõikav valu. Ma mõtlesin, et hakkan karjuma. Härra tuli poistega tagasi, siis ütlesin talle, et kui õhtuks asi ei parane, siis tuleb EMOst läbi käia.
Terve õhtu liikusin ma nagu lombakas / küürakas. Ei saanud ilusti sirge seljaga olla, ei saa istuda, astuda ega lamada. Nii ma siis üritasin kuidagi olla, kuni lapsed magama jäävad. Kell oli natukene 22 läbi, kui EMOsse jõudsin. Registratuuri laua tagant öeldi, et ega seljavaludega nemad nkn mitte midagi teha ei saa, söödavad valuvaigisteid sisse ja kõik. Mis seal ikka. Registratuuri lauast anti mulle 2tbl ja öeldi, et ootaksin nüüd ooteruumis kuni kutsutakse. Need tbl ei aidanud küll miskit. Lõpuks kui kell oli 23:45 siis lõpuks kutsuti ka mind. Õnneks oli mul hästi tore, noor naisterahvas arstiks. Kuna mu seljavalu on selgroo juures kohe, mitte ei kiirgand mujale, siis põie-ja neeruvaagna põletiku välistasime kohe(olen põdenud mõlemaid, seega teadsin et see olla ei saa, teistmoodi valu seekord). Lõpuks arst ütleski, et piisas ühest väikesest valest liigutusest, kui selgroolüli hakkas pigistama närvi peale, mis teeb seda valu. Et kuna mul olid kaksikud ning ma veel sünnitasin ise, siis sealt need seljavalud tulevad ja neist täielikult priiks enam ei saa.
Soovitas minna neuroloogi või füsioterapeudi juurde. Eks näis. Esmaspäeval perearstile, vaatame mis seal siis saab. Praegu sain nädalase valuvaigisti kuuri. Ma pole veel nii palju rohtusid pidanud korraga võtma: Tramadol 1tbl 2x päevas, Keto 1tbl 3x päevas ning Paratsetamool 2tbl 3x päevas (Paratsetamool peab olema 500mg ja neid siis korraga 2tbl).
Oi ma vihkan selliseid asju, aga vähemalt praegu see kõik aitab, siis tuleb see asi ka lõpuni teha kui tahan, et asi laabuks.

Poisid, poisid ..

Eelmine neljapäev rääkisime hommikul sõbrannaga Facebookis. Järsku tuli mõte, et peaks talle poistega külla minema. Ta oli niikuinii oma plikaga kodus, niiet miks mitte. Lastel vähemalt kõigil lõbusam ja no meie pole ka üksteist näinud juba detsembrist alates niiet why not.

Panime riidesse ja läksime Elvasse. Kuna poisid näinud mu sõbrannat ainult paaril korral, siis olid nad alguses väga kahtlevad, et kas ikka tasub edasi minna. Aga Rasmusel läks see hoog kiiresti üle. Kaspar oli see, kes passis vist oma 10min koridoris, enne kui julges hakata mängima. Aga noh, ei ole hullu. Parem hilja kui mitte kunagi.

Pärast kui tuli lõpuks kojumineku aeg, kuna kõigil tuli uneaeg peale, siis ütlesin poistele, et paneme nüüd riidesse ja koju. Ja mõlema poolt tuli kindel EI! Selge. Mis siis, et nad pole kunagi nii käitunud. Alati kui olen öelnud, et koju siis tulevad ruttu riidesse panema. Seekord läks teisiti. Lõpuks saime ikka kuidagi minema.

Peale lõunaund olid poisid suures toas. Jätsin korra läpa diivanile ja läksin kööki et midagi tuua. Olen parasjagu köögis kui kuulen Rasmus räägib "Paha! Ei toiii(tohii)" ja kordab siis seda mitu korda. Mõtlesin, et mis seal siis toimub. Läksin vaatama ja Kaspar oli võtnud minu läpa, tahtis kassi mängu käima panna (My Talkind Tom). Noh ja siis Rasmus targutas kõrval. Minu jaoks oli see üllatus, kuna pole veel nii rääkinud kumbki. Aga on ka viimane aeg.

Sellega seoses tuleb mulle meelde, kuidas koguaeg on häda, et miks selles vanuses lapsed ei räägi juba ja et peaks seda ja toda ja kolmandat rääkima. No ei tea, mina arvan, et iga asi omal ajal. Me enne samuti ei rääkinud üldse mitte midagi. Nüüd viimased kaks kuud on hakanud juba vaikselt midagi tulema. Palju sõnu pole, aga praegu siis need sõnad: emme, issi, aitäh, ei taha, anna, tühi, juua, auh-auh, kiisu (kõlab pigem kiiiis). Ja nüüd siis veel tulid juurde "paha" ja "ei tohi". Mina ei ütleks, et nüüd nii vähe neid sõnu. Aa õigus.. Muidugi ütlevad nad veel oma vana-vanaema kohta "baba" (vene k. vanaema). Kuna mul vanaema juures on siiski vene keel põhiline, siis vahepeal oli poistel veel väga selge vene k. sõna "Dai" ehk siis "anna".

Küll meie ka nende jutustajate sekka jõuame. Nagu sõbranna ütles, et peaksime rohkem kokku saama, kuna tema plika meeletult palju jutustab, kuid on kõigest pool aastat vanem kui meie. ;)

8 aastat kannatlikkust :)

Koguaeg kõik küsivad, et kuidas mul küll nii pikad juuksed jne. Eks ikka nõudsid nad kõige enam kannatlikkust. Värvinud olen neid nii, et halb hakkab, võibolla sellest pole nad ka nii kiiresti kasvanud. 2008 enne põhikooli lõppu lõikasin ma juuksed täitsa lühikeseks ja lasin triibutada. Mulle täitsa meeldis see. Aga olin kindel, et tahan jälle kasvatama hakata. 

2009 talvel mõtlesin, et värvin tagasi pruunikaks. Natukene aega olin nii, aga suve algul mõtlesin, et kuna päike niikuinii pleegitab juuksed ära, siis ma värvin ise nad heledaks. No see värv on selline nii ja naa, tollel ajal olin väga rahul. Sügisel aga tahtsin jälle tumedamaid. Läksin juuksurisse ja saigi värvitud. Üsna kena tuli ja kuna juuksed polnud kuigi pikad sain lubada juuksuris värvimist. 

See tumeda peaga 2010a pilt on selleks, et näha kui pikad on. Ning too aasta suve algul tuli jälle mõte heledaks juuksed värvida. Selline värv mulle meeldis, väga. Praegugi pilti vaatan, siis sooviks sellist tooni tagasi, aga kahtlen et saan ning kas enam üldse sobib. Noh, ning sügisel lasin jälle tumedaks juuksed, seekord siis tahtsin tukka ka. 

2011 oli juuste tooniks tume pruun. Enam ma sellega ei lollitanud, et värvida päris heledaks (Muidugi härra ka oli vastu, et ma heledaks värvin kuna tema arust ei sobinud mulle üldse). 

2012-2013 olin ma püsivalt musta värvi juustega. Üllataval kombel suutsin 2 aastat ühte tooni enamvähem hoida. Pole paha ;)

Peale laste sündi 2014 otsustasin, et värvin punaseks. Ilmselgelt ei saanud ma päris punast, kuna põhi oli siiski väga tumedat tooni. 2015 enam ei viitsinud punasega jännata paar korda ja võtsin tavalise pruuni värvi. Aasta lõpus tahtsin ikka punaseks värvida. Tegin ära. See talv oli päris kena punane toon. Aga seda ainult pea lähedalt juuksed, poole pealt läks ikka tumedaks. 

Aga kuna juukseid ma ei saanud kuidagi üleni punaseks, siis nädal tagasi viskasin musta värvi tagasi. Ei viitsi enam jännata. 

Piltidel on näha küll, kui lühikesed olid juuksed 8a tagasi ja millised nüüd. Kui vaadata, siis tasus see ootamine ära, kuigi tahtsin miljon kord viimase paari aasta jooksul juukseid lõigata. Siin kohal ütlen küll oma Härrale aitäh, kuna tema oli see, kes kategooriliselt keelas mul juukseid maha lõikamast. 

Nüüd kui pilti vaatan, siis olen väga rahul ja kindlasti ka UHKE oma pikkade juuste üle. 

Järgmine uni.

Tundub nagu oleksime kodus samas on see maja täiesti võõras. Aru ei saa kus ja mis. Kindel on see, et tuttav palus abi, et mul härra aitaks tal mingid palgid õuest keldrisse viia. Viimased palgid olid jäänud viia, kui jõudis sinna millegi pärast veel minu Äi. Imelik see tundus isegi unes. Mehed kõik võtsid ühe suure palgi ja läksid keldrisse, mina nende järel. Ja kui õue tagasi tulime, avastasin et mu autol on juhi poole peal, alumisel karbil midagi viga. Ei saanud mis see on isegi, aga kui kõndisin ümber auto, nägin et kuidagi oli äia auto minu autosse tagant sisse sõitnud. Kuidas see võimalik on? Me kõik olime ju ometi keldris, rohkem polnud kedagi. Selgus, et äia auto oli tagant mõlgitud. Ühesõnaga keegi oli siga tahtnud mängida, ja nö lükkas äia auto minu autole selga. Helistasime politseisse. Huvitaval kombel tuli politseinik samast majast välja kus meie olime. Segadus väike, kuid seletasime olukorra ära, mis juhtus. Temast abi ei olnud. Ta ei süvenenudki sellesse. Noh jh. Hakkasime siis otsima inimest, kes sai selle toga hakkama. 

Ja sealmaal sai uni läbi. See oli kõik nii segane. Siiamaani mõtlen sellele. Kuidas oli võimalik, et politseinik tuleb samast majast kus meie just olime ? :D Keegi ei saanud midagi aru, isegi mitte unenäos. Hommikul jäi painama see uni, ning võtsin kohe lahti unenägude seletaja, et huvitav küll, mida see kõik tähendas. Otseselt midagi väga head polnud, samas midagi ikka oli head :D

Auto - Muutumise soovi
Katkine auto - haigust või hingepiina
Palkide vedamine - Ehitustööd
Palk - Suurt ehitustööd ja rikkust
Politsei - Kahjukannatamist ettevaatamatuse pärast

Omamoodi seletused need. Ei oskagi midagi arvata. Esimene läheb täppi, kindlasti. Sest ma tahan enda puhul muuta pea kogu välimust. Alustasin juba sellega, et värvisin pea mustaks tagasi, nüüd laupäeval juuksurisse tukka lõikama. Ülejäänud asjad panevad mõtlema. Nimelt, kas peaks hakkama bingot mängima ? :D Eelm nädal lisasin facebooki pildi, 2 inimest ei tundnud ära mind. Selline asi pidi ju rikkust tooma ning nüüd siis veel selline unenäo seletus. Peab proovima mingi loto pileti ostma, äkki joppab. Iial ei või teada, äkki naeratab õnn just minu õuele seekord.

Kes ei proovi, see šampust ei joo ;) 

Imelik uni

Mul tuli järsku meelde, et siin kuu algul nägin väga imelikku und. Hommikul ärgates ei saanud esmapilgul aru kas see oli päriselt või lihtsalt uni...
Väga algust ma unest ei mäletagi.
Igatahes...

Mingi hetk mäletan, et rääkisin oma Härra eksiga, et ta mulle geelküüned paigaldaks. Nähtud-tehtud. Jäime siis jutustama, kui see eks pakkus variandi, et teeks minu vanaema juures sauna. et ta saab puud ise ka kaasa võtta. Viisime puud sauna, ja läksime korra eemale. Tagasi sauna jõudsime, siis nägime et keegi on meie puud vette visanud. Saime aru, et seda tegi minu Härra koos oma sõpradega, sest mõni oli vihane et ma ta eksiga hästi läbi saan. Mingi aeg tuli välja, et minu Härral on armuke, kelle ta on veel sauna ka kutsunud. Kui seda armukest nägin, siis läksin talle kallale, sama tegi ka see eks. Korralik kisma oli ja see armuke lõpetas sinise silma ja katkise suu nurgaga. Rohkem ma ei mäleta mis toimus. Järgmine hetk mida mäletan, on see, et olime meil kodus garaažis. Seal oli laud ja toolidki pantud, kus saaks istuda. See eks oli vahepeal ära läinud. Ning kui mul Härra pidi minema korra tuppa, siis see armuke tal hakkas mul lapsi laimama ning igati maha tegema. Selle peale läksin ma uuesti kettasse ja tahtsin talle kallale minna. Samal ajal tuli mu Härra tagasi garaaži ning siis ma ärkasin ..

Hea küll, uni uneks. Kõige hullem on nö veel ees. Seda und ma nägin laupäevane päev.

Ühesõnaga õhtul käisime reaalselt mul vanaema juures saunas. Koju tulime, panime lapsed magama ja mõtlesime, et läheks vaataks mis linnas ka toimub. Härra hea sõber tahtis ka veel kokku saada, et pole ammu meist midagi kuulnud. Okei. Uurisime kus ta on ja ta ütles, et Vahi Tare. Läksime siis sinna ja helistasin uuesti. Vastu ta ei võtnud enam. Mingi aeg keegi tuli välja, siis uurisime, et kus see meie tuttav siis on. Lõpuks tuli välja. Ütles, et tahab koju, äkki viiksime ta ära. No okei, nagunii ta elab meist mitte kaugel, siis pole hullu. Jõudsime tal maja ette, kui ta avastas, et ta unustas enda telefoni Vahi Taresse, et lähme tagasi. No hea küll jälle siis. Läksime siis tagasi. Sõber meil läks sisse ära ja kutsus mu Härra ka korra sisse. Kuna ma ei salli karja tatte kes joovad, siis jäin parema meelega õue. Läks natukene aega mööda kui mu Härra välja tagasi tuli. Tema järel tuli mingi naisterahvas. Tuli minu juurde ja ütleb Tsau. Mul ei tulnud sõnagi suust välja. Miks? Aga seda just sellepärast, et see oli see sama inimene keda ma unes nägin enda Härra armukesena.

Võttis ikka paras ports aega , enne kui sain sõna suust välja. Tegelikult ma teadsin seda inimest, sest me olime ühe korra varem kohtunud juba, seda siis sellesama sõbra juures kelle Vahi Taresse tõime tagasi täna.

Olgem reaalsed, mulle tegelikult sellised unenäod ei meeldi, sest nii mõnigi unenägu on täpselt täide läinud, ning seda kahjuks mitte positiivses mõttes niiet jh.

Seekord õnneks oli vaid lihtsalt üks paras deja vu..