Kuidas algas

Ma just mingi päev jäin meenutama ja töökaaslasega rääkima kuidas ma sain töö endale. Algas sellest, et 2011a kevadel oli välispraktika. Mõtlesin, et peaks Wernerisse minema. Nähtud tehtud. Käisin kohapeal ja saingi praktikakoha. Esimene nädal tundus õudne. Pärast juba oli okey. Aga kuna mul oli aasta veel koolis siis oli tööst rääkimiseks vara. Aga 2012a kevadel oli jälle aeg välispraktikaka koht leida. Teadsin, et tahan kindlasti Wernerisse minna. Ning siis viimasel nädalal kui meie peakondiiter Õie andis praktikapäeviku mulle tagasi siis ma mainisin, et kui töölisi vaja siis ma tuleksin hea meelega (teadsin et nad laienevad ja kolivad ja otsivad töölisi). Noh, positiivset vastust mida soovisin ma ei saanud. Pigem oli see et "Ma panen su nime ja tel nr kirja, siiasamma teiste kandidaatide sekka". Nojah, fain. Ma loobusin ja plaanisin, et kui lõpupidu läbi, hakkan tööd otsima. Aga siis juhtus midagi head. Praktika lõpust oli möödas nädal. Oli teisipäev, ma olin just neljandas tunnis kui telefon heliseb, võõras nr. Läksin klassist välja ja võtsin vastu. ÕIE helistab.

Õie: "Notere Sandra. Räägi kuidas sul kooliga lood on? On palju tunde ja kuna lõpetad kooli?
Mina: "Mul on kooli jäänud veel 3.5 nädalat ning enne jaanipäeva lõpetamine. "
Õie: "Kui meil praktikal olid, siis sa ju said õhtuses vahetuses Enega ka olla, eks? "
Mina: "Jah, sain küll"
Õie: "Meil mure, et Enel tuleb 2nädalat puhkust, aga asendajat talle pole. Sa ju tahtsid meile tööle. Saad hakkama ju?"
Mina: "Ma usun, et saaks küll. Kunasest tal puhkus algab?"
Õie: "neljapäevast. Et nüüd täna ja homme saaksid siia tulla, kui Ene õhtul tööl ja vaatate põhiasjad üle ning siis neljaoäevast oled sa mul kaks nädalat siis üksi. Sobib?"
Mina: "Tuli küll väga äkki, aga saan hakkama"
Õie: "no super. Siis õhtul näeme, tule natukene enne 15:00"

Jah, see oligi reaalselt siis minu töövestlus: telefonitsi ja ülikiire.
Ma olin nii vaimustuses sellest. Hea küll, tegelikult jah, oli küll raske. Aga tehtud sai. Õiele sobis kõik ja nii ma jäingi sinna. Nüüd mai lõpus saabki mul 5a. Noo okey. Pea 3a olen ma lastega kodus olnud, kuid siiski. Mul ei ole plaanis mujale minna. Enne kui dekreeti jäin, siis ma olin kindel et siia ma tagasi ei tule. Selle peale ütleksin, et need olid küll ilmselg rasedahormoonid. :D
Ma tean, et ma saan öelda: "Ma armastan oma tööd!". Pühade ajal on raskem, kuid ega kõik ei peagi alati lihtne olema. Ma naudin oma tööd ja boonuseks on head kolleegid.
I Just Love What I Do!