Natuke valuvaigisteid ja liigume edasi

Pühapäev oli küll nüüd äge. Kõik oli ilus ka kena. Härraga võtsime veel ühe lühikese heki maha, kuna see hakkas nii võssa kasvama ja oli nii laiali juba. Mõtlesime et võtame maha ning las hakkab uuesti kasvama. Lisaks on meil kodus veel Sabiina Kadakas, mille Härra niidukiga üle lasi, kuna ta oli nii suureks läinud. Aga kuna osad oksad jäid välja turritama, lõikasin hekikääridega ära need. Kuni ma vaikselt lõikasin, siis samal ajal Härra korjas oksi järjest käru peale, et need ära viia. Viimast kärutäit läks viima (poisid tahtsid ka temaga koos sõita), siis hakkasin poiste asju õue pealt kokku korjama. Ja kui mingi hetk hakkasin vaikselt püsti tulema, lõi selga selline lõikav valu. Ma mõtlesin, et hakkan karjuma. Härra tuli poistega tagasi, siis ütlesin talle, et kui õhtuks asi ei parane, siis tuleb EMOst läbi käia.
Terve õhtu liikusin ma nagu lombakas / küürakas. Ei saanud ilusti sirge seljaga olla, ei saa istuda, astuda ega lamada. Nii ma siis üritasin kuidagi olla, kuni lapsed magama jäävad. Kell oli natukene 22 läbi, kui EMOsse jõudsin. Registratuuri laua tagant öeldi, et ega seljavaludega nemad nkn mitte midagi teha ei saa, söödavad valuvaigisteid sisse ja kõik. Mis seal ikka. Registratuuri lauast anti mulle 2tbl ja öeldi, et ootaksin nüüd ooteruumis kuni kutsutakse. Need tbl ei aidanud küll miskit. Lõpuks kui kell oli 23:45 siis lõpuks kutsuti ka mind. Õnneks oli mul hästi tore, noor naisterahvas arstiks. Kuna mu seljavalu on selgroo juures kohe, mitte ei kiirgand mujale, siis põie-ja neeruvaagna põletiku välistasime kohe(olen põdenud mõlemaid, seega teadsin et see olla ei saa, teistmoodi valu seekord). Lõpuks arst ütleski, et piisas ühest väikesest valest liigutusest, kui selgroolüli hakkas pigistama närvi peale, mis teeb seda valu. Et kuna mul olid kaksikud ning ma veel sünnitasin ise, siis sealt need seljavalud tulevad ja neist täielikult priiks enam ei saa.
Soovitas minna neuroloogi või füsioterapeudi juurde. Eks näis. Esmaspäeval perearstile, vaatame mis seal siis saab. Praegu sain nädalase valuvaigisti kuuri. Ma pole veel nii palju rohtusid pidanud korraga võtma: Tramadol 1tbl 2x päevas, Keto 1tbl 3x päevas ning Paratsetamool 2tbl 3x päevas (Paratsetamool peab olema 500mg ja neid siis korraga 2tbl).
Oi ma vihkan selliseid asju, aga vähemalt praegu see kõik aitab, siis tuleb see asi ka lõpuni teha kui tahan, et asi laabuks.

Poisid, poisid ..

Eelmine neljapäev rääkisime hommikul sõbrannaga Facebookis. Järsku tuli mõte, et peaks talle poistega külla minema. Ta oli niikuinii oma plikaga kodus, niiet miks mitte. Lastel vähemalt kõigil lõbusam ja no meie pole ka üksteist näinud juba detsembrist alates niiet why not.

Panime riidesse ja läksime Elvasse. Kuna poisid näinud mu sõbrannat ainult paaril korral, siis olid nad alguses väga kahtlevad, et kas ikka tasub edasi minna. Aga Rasmusel läks see hoog kiiresti üle. Kaspar oli see, kes passis vist oma 10min koridoris, enne kui julges hakata mängima. Aga noh, ei ole hullu. Parem hilja kui mitte kunagi.

Pärast kui tuli lõpuks kojumineku aeg, kuna kõigil tuli uneaeg peale, siis ütlesin poistele, et paneme nüüd riidesse ja koju. Ja mõlema poolt tuli kindel EI! Selge. Mis siis, et nad pole kunagi nii käitunud. Alati kui olen öelnud, et koju siis tulevad ruttu riidesse panema. Seekord läks teisiti. Lõpuks saime ikka kuidagi minema.

Peale lõunaund olid poisid suures toas. Jätsin korra läpa diivanile ja läksin kööki et midagi tuua. Olen parasjagu köögis kui kuulen Rasmus räägib "Paha! Ei toiii(tohii)" ja kordab siis seda mitu korda. Mõtlesin, et mis seal siis toimub. Läksin vaatama ja Kaspar oli võtnud minu läpa, tahtis kassi mängu käima panna (My Talkind Tom). Noh ja siis Rasmus targutas kõrval. Minu jaoks oli see üllatus, kuna pole veel nii rääkinud kumbki. Aga on ka viimane aeg.

Sellega seoses tuleb mulle meelde, kuidas koguaeg on häda, et miks selles vanuses lapsed ei räägi juba ja et peaks seda ja toda ja kolmandat rääkima. No ei tea, mina arvan, et iga asi omal ajal. Me enne samuti ei rääkinud üldse mitte midagi. Nüüd viimased kaks kuud on hakanud juba vaikselt midagi tulema. Palju sõnu pole, aga praegu siis need sõnad: emme, issi, aitäh, ei taha, anna, tühi, juua, auh-auh, kiisu (kõlab pigem kiiiis). Ja nüüd siis veel tulid juurde "paha" ja "ei tohi". Mina ei ütleks, et nüüd nii vähe neid sõnu. Aa õigus.. Muidugi ütlevad nad veel oma vana-vanaema kohta "baba" (vene k. vanaema). Kuna mul vanaema juures on siiski vene keel põhiline, siis vahepeal oli poistel veel väga selge vene k. sõna "Dai" ehk siis "anna".

Küll meie ka nende jutustajate sekka jõuame. Nagu sõbranna ütles, et peaksime rohkem kokku saama, kuna tema plika meeletult palju jutustab, kuid on kõigest pool aastat vanem kui meie. ;)

8 aastat kannatlikkust :)

Koguaeg kõik küsivad, et kuidas mul küll nii pikad juuksed jne. Eks ikka nõudsid nad kõige enam kannatlikkust. Värvinud olen neid nii, et halb hakkab, võibolla sellest pole nad ka nii kiiresti kasvanud. 2008 enne põhikooli lõppu lõikasin ma juuksed täitsa lühikeseks ja lasin triibutada. Mulle täitsa meeldis see. Aga olin kindel, et tahan jälle kasvatama hakata. 

2009 talvel mõtlesin, et värvin tagasi pruunikaks. Natukene aega olin nii, aga suve algul mõtlesin, et kuna päike niikuinii pleegitab juuksed ära, siis ma värvin ise nad heledaks. No see värv on selline nii ja naa, tollel ajal olin väga rahul. Sügisel aga tahtsin jälle tumedamaid. Läksin juuksurisse ja saigi värvitud. Üsna kena tuli ja kuna juuksed polnud kuigi pikad sain lubada juuksuris värvimist. 

See tumeda peaga 2010a pilt on selleks, et näha kui pikad on. Ning too aasta suve algul tuli jälle mõte heledaks juuksed värvida. Selline värv mulle meeldis, väga. Praegugi pilti vaatan, siis sooviks sellist tooni tagasi, aga kahtlen et saan ning kas enam üldse sobib. Noh, ning sügisel lasin jälle tumedaks juuksed, seekord siis tahtsin tukka ka. 

2011 oli juuste tooniks tume pruun. Enam ma sellega ei lollitanud, et värvida päris heledaks (Muidugi härra ka oli vastu, et ma heledaks värvin kuna tema arust ei sobinud mulle üldse). 

2012-2013 olin ma püsivalt musta värvi juustega. Üllataval kombel suutsin 2 aastat ühte tooni enamvähem hoida. Pole paha ;)

Peale laste sündi 2014 otsustasin, et värvin punaseks. Ilmselgelt ei saanud ma päris punast, kuna põhi oli siiski väga tumedat tooni. 2015 enam ei viitsinud punasega jännata paar korda ja võtsin tavalise pruuni värvi. Aasta lõpus tahtsin ikka punaseks värvida. Tegin ära. See talv oli päris kena punane toon. Aga seda ainult pea lähedalt juuksed, poole pealt läks ikka tumedaks. 

Aga kuna juukseid ma ei saanud kuidagi üleni punaseks, siis nädal tagasi viskasin musta värvi tagasi. Ei viitsi enam jännata. 

Piltidel on näha küll, kui lühikesed olid juuksed 8a tagasi ja millised nüüd. Kui vaadata, siis tasus see ootamine ära, kuigi tahtsin miljon kord viimase paari aasta jooksul juukseid lõigata. Siin kohal ütlen küll oma Härrale aitäh, kuna tema oli see, kes kategooriliselt keelas mul juukseid maha lõikamast. 

Nüüd kui pilti vaatan, siis olen väga rahul ja kindlasti ka UHKE oma pikkade juuste üle. 

Järgmine uni.

Tundub nagu oleksime kodus samas on see maja täiesti võõras. Aru ei saa kus ja mis. Kindel on see, et tuttav palus abi, et mul härra aitaks tal mingid palgid õuest keldrisse viia. Viimased palgid olid jäänud viia, kui jõudis sinna millegi pärast veel minu Äi. Imelik see tundus isegi unes. Mehed kõik võtsid ühe suure palgi ja läksid keldrisse, mina nende järel. Ja kui õue tagasi tulime, avastasin et mu autol on juhi poole peal, alumisel karbil midagi viga. Ei saanud mis see on isegi, aga kui kõndisin ümber auto, nägin et kuidagi oli äia auto minu autosse tagant sisse sõitnud. Kuidas see võimalik on? Me kõik olime ju ometi keldris, rohkem polnud kedagi. Selgus, et äia auto oli tagant mõlgitud. Ühesõnaga keegi oli siga tahtnud mängida, ja nö lükkas äia auto minu autole selga. Helistasime politseisse. Huvitaval kombel tuli politseinik samast majast välja kus meie olime. Segadus väike, kuid seletasime olukorra ära, mis juhtus. Temast abi ei olnud. Ta ei süvenenudki sellesse. Noh jh. Hakkasime siis otsima inimest, kes sai selle toga hakkama. 

Ja sealmaal sai uni läbi. See oli kõik nii segane. Siiamaani mõtlen sellele. Kuidas oli võimalik, et politseinik tuleb samast majast kus meie just olime ? :D Keegi ei saanud midagi aru, isegi mitte unenäos. Hommikul jäi painama see uni, ning võtsin kohe lahti unenägude seletaja, et huvitav küll, mida see kõik tähendas. Otseselt midagi väga head polnud, samas midagi ikka oli head :D

Auto - Muutumise soovi
Katkine auto - haigust või hingepiina
Palkide vedamine - Ehitustööd
Palk - Suurt ehitustööd ja rikkust
Politsei - Kahjukannatamist ettevaatamatuse pärast

Omamoodi seletused need. Ei oskagi midagi arvata. Esimene läheb täppi, kindlasti. Sest ma tahan enda puhul muuta pea kogu välimust. Alustasin juba sellega, et värvisin pea mustaks tagasi, nüüd laupäeval juuksurisse tukka lõikama. Ülejäänud asjad panevad mõtlema. Nimelt, kas peaks hakkama bingot mängima ? :D Eelm nädal lisasin facebooki pildi, 2 inimest ei tundnud ära mind. Selline asi pidi ju rikkust tooma ning nüüd siis veel selline unenäo seletus. Peab proovima mingi loto pileti ostma, äkki joppab. Iial ei või teada, äkki naeratab õnn just minu õuele seekord.

Kes ei proovi, see šampust ei joo ;) 

Imelik uni

Mul tuli järsku meelde, et siin kuu algul nägin väga imelikku und. Hommikul ärgates ei saanud esmapilgul aru kas see oli päriselt või lihtsalt uni...
Väga algust ma unest ei mäletagi.
Igatahes...

Mingi hetk mäletan, et rääkisin oma Härra eksiga, et ta mulle geelküüned paigaldaks. Nähtud-tehtud. Jäime siis jutustama, kui see eks pakkus variandi, et teeks minu vanaema juures sauna. et ta saab puud ise ka kaasa võtta. Viisime puud sauna, ja läksime korra eemale. Tagasi sauna jõudsime, siis nägime et keegi on meie puud vette visanud. Saime aru, et seda tegi minu Härra koos oma sõpradega, sest mõni oli vihane et ma ta eksiga hästi läbi saan. Mingi aeg tuli välja, et minu Härral on armuke, kelle ta on veel sauna ka kutsunud. Kui seda armukest nägin, siis läksin talle kallale, sama tegi ka see eks. Korralik kisma oli ja see armuke lõpetas sinise silma ja katkise suu nurgaga. Rohkem ma ei mäleta mis toimus. Järgmine hetk mida mäletan, on see, et olime meil kodus garaažis. Seal oli laud ja toolidki pantud, kus saaks istuda. See eks oli vahepeal ära läinud. Ning kui mul Härra pidi minema korra tuppa, siis see armuke tal hakkas mul lapsi laimama ning igati maha tegema. Selle peale läksin ma uuesti kettasse ja tahtsin talle kallale minna. Samal ajal tuli mu Härra tagasi garaaži ning siis ma ärkasin ..

Hea küll, uni uneks. Kõige hullem on nö veel ees. Seda und ma nägin laupäevane päev.

Ühesõnaga õhtul käisime reaalselt mul vanaema juures saunas. Koju tulime, panime lapsed magama ja mõtlesime, et läheks vaataks mis linnas ka toimub. Härra hea sõber tahtis ka veel kokku saada, et pole ammu meist midagi kuulnud. Okei. Uurisime kus ta on ja ta ütles, et Vahi Tare. Läksime siis sinna ja helistasin uuesti. Vastu ta ei võtnud enam. Mingi aeg keegi tuli välja, siis uurisime, et kus see meie tuttav siis on. Lõpuks tuli välja. Ütles, et tahab koju, äkki viiksime ta ära. No okei, nagunii ta elab meist mitte kaugel, siis pole hullu. Jõudsime tal maja ette, kui ta avastas, et ta unustas enda telefoni Vahi Taresse, et lähme tagasi. No hea küll jälle siis. Läksime siis tagasi. Sõber meil läks sisse ära ja kutsus mu Härra ka korra sisse. Kuna ma ei salli karja tatte kes joovad, siis jäin parema meelega õue. Läks natukene aega mööda kui mu Härra välja tagasi tuli. Tema järel tuli mingi naisterahvas. Tuli minu juurde ja ütleb Tsau. Mul ei tulnud sõnagi suust välja. Miks? Aga seda just sellepärast, et see oli see sama inimene keda ma unes nägin enda Härra armukesena.

Võttis ikka paras ports aega , enne kui sain sõna suust välja. Tegelikult ma teadsin seda inimest, sest me olime ühe korra varem kohtunud juba, seda siis sellesama sõbra juures kelle Vahi Taresse tõime tagasi täna.

Olgem reaalsed, mulle tegelikult sellised unenäod ei meeldi, sest nii mõnigi unenägu on täpselt täide läinud, ning seda kahjuks mitte positiivses mõttes niiet jh.

Seekord õnneks oli vaid lihtsalt üks paras deja vu..

Sick & Tired

Ma olen omadega juba nii sassis et ma ei oskagi kuskilt alustada. See mis praegu on, see ei ole mingi kevadväsimus. Absoluutselt kõik tundub ülejõu käivat, närvid nii pingul. Ei taha enam lidagi, tahaks aja maha võtta ja lihtsalt olla, ilma murede ja probleemideta.
Põhiline mis sellise seisundi on tekitanud, on kodune olukord. Kaksikud ajavad hulluks, otseses mõttes. Paar nädalat nüüd me lasteais jälle ei käinud ja terve see aeg olid nad mul nagu takjad. Mõlemad. Ei meeldi see ega too, ainult emme sülle ja kuskile minna ka ei tohi, isegi kui vetsu läksin tuli kisa järgi. Nüüd 3 päeva (k.a. täna) olime aias. Ja ausalt, aed väsitab veel rohkem. Hommikul aias, ja kui kodus on lõunatudu magatud siis läheb edasi see emme külge klammerdumine.
Nagu sellest veel vähe, siis Härra koguaeg hädaldab, et miks seda ei tee, miks selle unustasin. Miks, miks, miks, miks... Ainult häda koguaeg. Ei ole ju raske küsida: "Kallis, kas midagi on äkki pahasti? Tahad äkki rääkida?" noh, tundub, et mu Härrale on raske küsida sellist asja vingumise asemel. Mu parim sõbrannagi kellel 2a vanem laps ütles mulle just täna, et ta mõnikord oma ühe lapsega väsib meeletult ära ja närvid püsti, et ta ei kujuta ettegi mis ma peaksin veel tundma kahega. Noh, kerge see ei ole. Allaandmise tunne. Tahaks kuskile joosta ja lihtsalt kogu see väsimus, tüdimus, kurbus välja karjuda. Igasugune toss on väljas. Mõistuski ära lennanud. Kaua veel see kestab ?
Isegi tahtmine midagigi teha on kõik läinud. Ma ei tea  enam mis teha. Kogu selle krempli juures on tunne nagu ma oleks vangis. Ma nii tahaks tööle saada, ma oleks õnnelik et lasteaia harjutamis perioodil oleksin tööl ainult kasvõi nädalavahetustelgi. Saaks eemale kogu jamast, eriti rutiinist mis sööb mind seesmiselt. Aga ei saa sedagi, sest Härra ei ole nõus niiviisi kodus olema.
Ühesõnaga on see kogu teema üks surnud punkt. Kuna ja kuidas välja saada siit ? Seda näitab ainult aeg, tuleb loota et tulen sellest normaalsena välja, mitte nii, et mul on valge särk seljas. Elame, näeme. Ei oskagi rohkem mitte midagi öelda..

Kevade lainel

Viimased päevad on nii ilusad ja kevadised olnud. Päike paistab, soe, tuult peaaegu ei ole. Mõnus kevade tunne tuleb. Välja lähen, siis ega ei tahagi tuppa enam tagasi tulla. Eile sai veel tehtud väljas natukene nö kevadpuhastust ehk siis elukaaslane võttis maha kolm puud mis ei ole vajalikud enam või siis lihtsalt segavad. Nüüd välja vaadates on hoov veel ilusam, sest tänu nendele kolmele puule on ruumi rohkem ja hoov on palju avaram.
Eile hommikul käisin veel linnas, mõtlesin et võiks vahelduseks Sepa turule minna. Põhiline miks sinna läksin oli see, et poistele saaks mõne t-särgi millega lasteaias käia. Lisaks t-särkidele sain veel neile nii mõndagi veel, aga sellest järgmine kord. Seekord olen kevade lainel.
Kuna Sepas ju nüüd Rimi pood, hüppasin kähku ka sealt läbi. Läksin just kosmeetika letist mööda ja silma jäi seal üks uus küünelakk mis maksis vaid 1.99€. Kuna seda firmat ma olen varemgi ostnud, siis ma ei kahelnudki, et nüüdki midagi halba sealt saan. Valisin siis neoonroosa, ning lisaks veel on see matt. Mul pole varem olnudki matti, aga kuna mulle jubedalt see meeldib, siis võtsin ära.

Minu meelest päris ilus värv.  :P

See värv tekitas veel rohkem kevadetunnet, sest see nii rooooosa ja neoon.
Muidugi see värv sobib väga hästi mu kingadega mis ma just nädal tagasi endale tellisin. Ma pole kunagi varem julgenud tellida mitte kuskilt jalanõusid. Seekord uurisin mis on sisetallamõõt ja kas laiale jalale ka sobivad. Kuna kõik see klappis, siis mõtlesin , et mis seal ikka, tellin ära ning kui ei sobi, siis on 14päev aega need ka tagastada. Nähtud tehtud. Kohale tulid, olin nii pabinas, et ei tea kas ikka sobivad. Proovisin jalga, ning voilaaaa, nagu valatult istuvad mul jalas.

Minumeelest ehtsad kevadekuulutajad. Ainus mure on see, et pean nüüd otsima hakkama sobivad pluusi või kleiti millega neid kanda, kuna enamus riideid mis mul on, on ju kõik musta värvi.
Kingad on tellitud facebookis, ühe lehe kaudu, kingad ja muu kauba leiad SIIT
Aa, tuli meelde, esmasp (või oli see teisip) kui potsatas mulle postkasti üks väike hiina pakike. Mõtlesin mis see on, avasin paki ja vaatan et see oli minu kauaoodatud seelik. Lingi leiad SIIT. Pakis välja võtsin siis tundus seelik nii pisike, ja oli kindel et see mulle selga ei lähe, kuid sobis jällegi nagu valatult.

Seeliku materjal on ka no niiii mõnus pehme, veniv ning mis peamine ei paista riie mitte kuskilt läbi. 2€ eest ei oodanud ma nii korralikku asja. Nüüd ootan vaid head ilma, et saaks seelikuga ka välja minna. Kuna päeval ei käi kuskil nii tihti ning õhtud on veel päääris külmad, siis väga ei taha veel seda selga panna. Viimasel ajal olen üsna külmatundlik ja ei salli üldse külma. Kuigi vanasti polnud probleem selga panna seelik / kleit, peale visata mantel ning siis a la -15C külmaga pool linna läbi kõndida ja siis peole edasi minna. Nüüd on isegi paar kraadi külma mulle väga külm :D Hakkan vanaks jääma....

Ülevaade välimusest aastatega

Leidsin vana valise kõvaketta pealt hunnikus igasuguseid pilte. Lausa nostalgia oli vaadata neid, meenusid kõik need vanad ajad.. Siis jäin vaatama pilte endast, et milline ma siis olin ja milline praegu olen. Oeh, tahaks olla jälle selline nagu olin, aga sinna veel natukene maad. Äkki lõpuks saavutan selle. Loodan.

Vanemaid väga ma ei leidnud kui alates aastast 2009. Siis ma ju käisin linnas koolis, mis muutis väga palju seda kes olen ma nüüd praegu ja siin. Uskumatu, et nende kahe pilti peal olen ma ainult 16 aastane. :D :D

 

 Siis saabus aasta 2010. Njaa, siis olin ma seda tüüpi inimene, kes kodus ei tahtnud enam üldse olla. Järjest rohkem nädalavahetusi veetsin linnas. Aasta algus oli pingeline, mis tõttu ma ka sõin minimaalselt ning kui nägin et minu peegelpilt hakkab mulle aina enam meeldima, siis ka peale raskeid aegu sõin vähe. Aga sellele ei mõelnud, et selline näljutamine on ju tervisele kahjulik ning kaal tuleb kiiresti tagasi..

 

 2011 oligi vist mu lemmik aasta. Sest siis ma kaalusin kõigest 67kg. Minu jaoks oli ja on see super. Ma mäletan et ma tundsin ennast ülihästi oma kehas. Ma ei muretsenud mitte millegi üle. Randa võisin minna vabalt. Nüüd enam kindlasti mitte :D Ning siis ma ei ütleks, et ma olin teab mis peenike. Ma tegelt ei tahagi olla XS suurus. Minu arvates on natukene jube kui sa oled luu ja nahk. ;)

 

2012 oli kutseka lõpp ning tööle asumise aasta. Minu meelest täitsa pole paha ka siis :D

 

 

Nonii. 2013 suvel olin siis juba aasta ära töötanud Werneris. Hmm, pilte vaadates annab juba tunda see, et töötan magusa keskel, ehk siis alati lipsab midagi "kogemata" suhu. Kui ma avastasin et pekki luudele rohkem tulnud kui varem ja osad riided ei lähe enam selga, siis ega ma kaalu peale ei julgenud ka enam minna :D

 

2014. on siis aasta kui muutus mu elus kõik, sest 4 juuni sündisid minu väiksed kaksikud. Ja nagu pildil näha siis ma olin ikka paras maakera (see on 5 päeva enne sünnitust tehtud pilt). Teised kaks pilti on kuskil paar nädalat peale sünnitust. Ja no ega too aasta ma ei viitsinud endaga tegeleda. Mõtlesin et küll see kaal alaneb. Aga no kus sa sellega. Kaal näitas 86.. püsivalt.

 

Siin on juba 2015 aasta. Ainus pilt mul endast üldse :D Siin olen vist kuskil 80kg. Natukene sain alla, kuid endiselt mitte piisavalt. Pildil on kõht ilusti sisse tõmmatud :D :D

 

Ja nüüd siis käesolev aasta. Hetkel praegu just selline ma olen. Olen saavutanud 75kg. Alustasin 2015a novembris kaalulangusega, liitusin Fitlapiga. Kuna ma olin liitunud vaid kukus ajaks ja hiljem enam raha polnud, siis ma ei saanud uuesti liituda. Õnneks osad retseptid olid mul välja kirjutatud, niiet ma üritasin siis iseseisvalt jälgida oma toitumist ning trenni teha. Tundub et mõjus. Nüüd on vaja siis veel viimased 10 kg kaotada ja siis on super. Siis olen ma rohkem kui Rahul, ja saan oma vanad teksad jalga tõmmata taas peale mitut aastat kapis lihtsalt vedelemist :D

Lasteaed

Täna siis nö teine päev lasteaias. Tegelikult kokku neljas, kuid 2 päeva käisime jaanuari lõpus ning siis jäime ka kohe haigeks. Nüüd siis terve veebruari olime kodus ja nüüd alustame siis uuesti. Minu üllatuseks olid eile poisid väga rahulikult. Muidu kui jaanuaris esimest päeva läksime, siis nad mõlemad lihtsalt klammerdusid minu külge, ega olnud mitte kuidagi teisiti ka olema. Eile polnud sellist asja. Nii kui õue riided said seljast ära, siis läksid nad mõlemad rahulikult teise ruumi mängima. Eile me just kuigi kaua polnud aias, kõigest 9st kuni poole 12ni. Täna natukene kauem, sest proovisime ka lõunat süüa aias. Unega veel aega läheb, kõigepealt peavad nad harjuma üldse aias olema, siis nii et mind ei ole seal ja alles siis vaatame seda une asja et kuidas. Täna muidu söömisega oli nii ja naa. Rasmus sõi ilusti (jõi isegi keefirit, mida kodus ei taha suu sissegi võtta) aga vot Kaspar hakkas lollitama. Tema süüa ei tahtnud, ei ise ega ka siis kui mina andsin. Eks ta oli vässu ka. Paar amspu kuidagi sai talle sisse, muidugi leiba sõi ka. Et nälga ta õnneks ei jäänud.
Üldiselt väga tublid. Kodus peame harjutama, et kui mingi mänguasjaga enam ei mängi, siis paneme selle tagasi sinna kust võtsime, siis ka aias kergem. Lisaks veel see, et neile ju meeldib tihti teha seda mida tahavad ja kui keelata siis on kisa lahti. Oeh, nii palju teha ja harjutada ja õpetada. Kuid samas kui see kõik tehtud ja neile selge, siis on meie kõigi elu lihtsam. Tuleb lihtsalt vaikselt pihta hakata ja mitte järgi anda.
Täna olid poisid peale aeda üliväsinud, kui siiamaani ei ole nad magama jäänud ja kell on juba 14:05. Mhh, see pole hea.

Rüblikud :)